11. juuni 2015 - Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Tere,

juba päris pikalt ei ole Päev Eestis lehele midagi uut ilmunud, aga see ei tähenda veel seda, et valu nii Eesti kui maailma pärast oleks kuidagi väiksemaks jäänud. Seda kindlasti mitte - pigem vastupidi.

Valimised on juba ammu selja taga, uus koalitsioon on suutnud luua olukorra, kus üsna lühikese aja jooksul on muidu nii rahulikus Eestis toimunud juba kaks meeleavaldust ning ega paranemise märke käitumises ja otsustes pole näha. Ei - ma ise ei käinud kummalgi, ei kütuseaktsiisi ega immigratsiooniteemalisel koosviibimisel Toompeal - elan selleks praegusel hetkel natuke kaugel. Aga kui viibinuks sel hetkel Tallinnas, siis ehk oleksin ka kohale vedanud ennast. Kummalgi juhul poleks olnud aga põhjus minekuks mu isiklik seisukoht antud teemal - pigem peitunuks mõte selles, millest kirjutasin juba kooseluseaduse vastuvõtmise ajal, kui Riigikogu ei võtnud kuulda Urmas Reisalu VÄGA mõistlikku ettepanekut aeg korraks maha võtta ning teha rahvale natuke põhjalikumat selgitustööd. Tookordseks valikuks oli teerullipoliitika ning sedasama on täheldada ka täna.

Kütuseaktsiisil ma täna nii väga peatuda ei tahagi, kuigi päevakohasust annaks praegu selle aktsiisitõusu vastu kogutud paarikümne tuhande allkirja üleandmine Riigikogu esimehele.

Rohkem muret teeb aga immigratsioonipoliitika ning järjekordne teerullimine. Seda nii väikese Eesti kui suure maailma plaanis. Kuigi ma ei ole eriline natsionalismi austaja ning usun kahjuks ka väikerahvuste väljasuremisse, siis sellest hoolimata ei tohiks poliitikud ja rahvaesindajad avalikult sellist suhtumist rõhutada.

Ma ei kahtle üldse, et meie riigikogulased tutvuvad igapäevaselt ajakirjanduses avaldatavate artiklite ja nende kommentaaridega. Kui seda aga tehakse, miks ei ole ükski neist avalikest sõnavõtjatest püüdnud ümber lükata üht veebidiskussioonides levivat põhiargumenti - meie väikest rahvaarvu ning sellega ebaproportsionaalselt suurt juba olemasolevat sisserändajate arvu. Siinkohal tuuakse välja isegi see, et täiesti aksepteeritavad on need, kes on vaevunud keelt õppima või kodakondsuse saanud. Probleemseks osaks peetakse ikkagi seda osa kunagi sisserännanutest, kes oma rahvusliku uhkuse või muu põhjenduse pärast pole aastakümnete jooksul ei üht ega teist tegema. Ning selliseidki sisserändajaid on meil protsentuaalselt kõvasti rohkem, kui suursõbralikkust propageerivatel kaaseuroliitlastel.

Miks ei ole ükski uut immigrantide lainet pooldaja seda, rahvuse ja rahvusriigi kestvuse jaoks nii olulist tõsiasja kõneks võtnud? Vist ei osata ratsionaalselt õigustada või mis?

Kahju ja veelgi enam kahju, kui sellest probleemist avalikult rääkijaid imbetsillideks ja idiootideks tembeldatakse. Võib-olla kõik ei oska, jah, omi mõtteid grammatiliselt või nii ilusate terminitega väljendada, kui meie euroliidueufoorias "mõtteeliidil" tavaks, aga hirm enda ja oma lähedaste heaolu pärast on ka vähem kirjaoskavatel täiesti reaalne.

Idiootlik ja ehk lausa imbetsillilik käitumine on pigem see eurosallivus-aitamis-abistamis-demagoogia, mida läbi ajakirjanduse meieni igapäevaselt jõuab. Miks? Sest see demagoogia vaatab mööda kõigist võimalikest säärase immigratsiooniga kaasnevatest murekohtadest ja isegi, kui need tulge-"põgenikud"-siia-hüüdlausete esitajad teavadki neid murekohti, siis on neist väga rumal selliste kohtade pealt vait olla.

Kas rahvas on sellepärast rumal ja ajudeta, et võtab tõsiselt Inglismaal meeleavaldustel moslemite poolt karjutud lauseid lääneliku kultuuri hävitamissoovist või ideest teha islamist ainus ja õige usk? Kas rahvas on loll, kui muretseb mõne heaoluriigi kuritegevusstatistika andmete pärast? Kas rahvas on imbetsill, kui ei soovi siia muidusööjaid, mida näitab statistika immigrantide puhul paljudest riikidest?

Ei ole rahvas loll. Möku küll vahel, aga mitte täiesti loll. Kui eestlased täiesti lollid oleks, oleksid nad juba ammu välja surnud.

Politoloog Samuel P. Huntington avaldas 1993. aastal ajakirjas Foreign Affairs väga võimsa artikli "Tsivilisatsioonide kokkupõrge?", mille järgi suurimaks ohuks maailmale peale külma sõja lõppu saavad kultuuride ja religioonide vahelised konfliktid.

Samuel P. Huntington. 

Eesti asub niigi kahe kultuuriruumi - lääne ja slaavi-ortodoksi - piiril ning kui meie kallid kaasmaalased ehk natukenegi kaasa mõtleksid, siis ehk peitub just selles tõsiasjas põhjus, miks meie senised sisserändajad nii kergesti meie ühiskonda ei sulandu.

Nad on pärit hoopis teistsugusest kultuuriruumist ning Eestisse sulandumine ei oleks nende jaoks vaid kodakondsuse vahetus - see nõuaks palju enamat. Meil on siiski veel hästi läinud, et üle kolmandiku neist kõigist on seda juba suutnud. Kui paljud meist, eestlastest, suudaksid ilma nurisemata leppida ja sulanduda näiteks aafrika või islami kultuuriruumi???

Praegu aga tahetakse meile juurde tuua veel kolmas osapool, riiki, mis on niigi tsivilisatsioonide piiril. Ja selleks kolmandaks osapooleks oleks islami päritoluga, mis enda olemuse ja jäikusega tekitab suuri probleeme isegi sellistes suurtes riikides, mis on seni rahulikult oma läänelikus sügavas kultuuriruumis seilanud. Kui isegi lääne tsivilisatsiooni südames asuvad suurriigid ei suuda probleemitult enda juurde võtta väikest osa teisest kultuuriruumist pärit inimesi, siis miks meie europropagandistid arvavad, et meie niigi konfliktses väikeriigis see kuidagi paremini läheb?

Ei lähe paremini, kohe kindlasti mitte. Tõenäoliselt läheb veel hullemini just meie asukoha tõttu.

Eestlane oma lääneliku kultuuriruumiga on piisavalt möku ja alalhoidlik, et ehk isegi natukene pead kallutada, aga me unustame selle, et meil on juba suur hulk teist ja mitte ehk nii rahumeelset tsivilisatsiooni meie hulgas.

Kui Muhhamad Jüri nähes Marile käe külge ajab, siis Jüri hakkab hea kombe kohaselt rääkima. Kui sama teha aga Mašale Saša nähes, siis võib väga kergesti mersu või bemari pagasnikust pesapaliikurikas välja tulla. Ning keskmine Muhhamad pole ka kindlasti inimene, kes ütleks, et istume nüüd rahulikult maha ja räägime inimlikult, miks teist usku inimesed ja eriti just sellised naised nende jaoks loomadest palju kõrgemal ei asu.

Ja siis on meil muidugi veel see suur ja sõbralik naaber, kelle viimase aja poliitikaks ongi mujal asuvatele omadele "appiminek"...

Ning ei - ma tõesti ei ole sõjapõgenike vastu, kui need on sõjapõgenikud ja siit tuleb välja veel üks murekohtadest.

Kui Eestis peaks sõda tulema ja kaldal oleks paadid põgenemiseks valmis, siis ma arvan, et peaaegu iga eesti mees paneks paati esmalt oma naise ja lapsed, mitte ei jätaks neid pommide ja kuulide alla ootama, kuni mees kusagil turvalises keskkonnas elu üles ehitab, et siis ehk ka pere enda juurde kutsuda. Olen kindel, et sama teeksid ka meie kaasmaalased oma slaavi kultuuriga.

Miskipärast on aga praegustel "sõjapõgenikel" natuke teistsugune arusaam ning seegi on üks kultuuriliselt väga vastuvõetamatu aspekt meie inimestele.

Ma ei hakka siinkohal isegi rääkima võimalikust terroriohust jne, sest seda kuuleb nagunii igalt poolt. Piirduksingi pigem vaid mõttega, et kolmanda, samuti üsna agressiivse tsivilisatsiooni toomine niigi kahe tsivilisatsiooni piiril asuvasse väikeriiki on üsna ettearvamatu ja -ennustamatu tegevus.

Ja palju edu meile, kui see peaks ellu viidama.